Pigmentide klassifitseerimiseks ei ole tunnustatud meetodit. Põhjuseks on see, et pigmente on palju, keemiline koostis on väga erinev ja kasutusalad on erinevad. Seetõttu ei ole milline meetod klassifitseerimiseks ideaalne.
Tavalisem klassifitseerimismeetod on pigmentide jagamine anorgaanilisteks pigmentideks ja orgaanilisteks pigmentideks vastavalt nende keemilisele koostisele. Jõudluse poolest on anorgaanilistel pigmentidel hea valguskindlus, kuumakindlus ja tugev peitejõud, kuid kromatogramm ei ole väga täielik, värvusvõimsus on madal, värvi heledus on halb ja mõned metallisoolad ja oksiidid on mürgisemad. Orgaanilistel pigmentidel on erinevad struktuurid, täielikud kromatogrammid, heledad ja puhtad toonid ning tugev värvimisvõimsus, kuid neil on halb valguskindlus, ilmastikukindlus ja keemiline stabiilsus ning need on kallimad.
Luminofoorpigmendid jagunevad anorgaanilisteks luminofoorpigmentideks (näiteks luminofoorlampides kasutatavad luminofoorpigmendid ja võltsimisvastased luminofoortindid) ja orgaanilisteks fluorestseeruvateks pigmentideks (tuntud ka kui päevavalguse luminofoorpigmendid): ainult spetsiifiliste keemiliste struktuuridega ainetel võivad olla luminofooromadused. Kuid nendel fluorestseeruvatel värvainetel on sageli omased puudused valguskindluses ja lahustikindluses. Üks viis nende olemusliku puuduse kõrvaldamiseks on nende sulatamine polümeermaterjalide raamistikku keemiliste või füüsikaliste meetodite abil ja seejärel nende edasine töötlemine pigmentideks. Selleks kasutatav polümeermaterjal mitte ainult ei toimib fluorestseeruva värvaine lahustina, vaid pakub ka kaitset fluorestseeruva värvaine eest, andes seeläbi fluorestseeruva värvaine parema valguskindluse ja lahustikindluse.
